ehtenagi

Ehtenagi

Sel korral tegime lastega sellise asja, mida ma ise ka kunagi läbi proovinud pole. Olen näinud poodides küll kauneid ehtemannekeene ja torsosid, millel konksud küljes-kaunid ja romantilised. Pole raatsinud kunagi aga osta ja isenokitsejatele omaselt olen alati mõtelnud, et küll ise ka sellise valmis teen. Ja näete-sellise asja teevad valmis ka tublid 7 aastased :).
Mis oli veidi keeruline-leida ärakulunud barbienukke vanakraamipoodidest. Polegi neid tuustakaid palju liikvel.
Muu vajaminev materjal peaks igas kodus olemas olema.

Alguses läks nagu ikka kiskumiseks-et kes saab millise nuku endale :). Seletasin küll, et nukku ennast ei jää peaegu üldse paistma-ei jalgu ega ka ülejäänud keha, kuid see ei olnud piisav põhjus, et sõbralikult nukud ära jagada-tuli teha loos :)
 Olin eelnevalt väga jõuluse ja jõhkra liigutusega rebinud nukkudel küljest pead ja käed :). Pead tulid kergelt ära-kätega oli üksjagu tegemist. Kohutav tegevus :)

Edasi läks põnevamaks: Paberkäteräti rulli sisu(papist toru) oli nukule tugipostiks. Zelatiiniga kõvaks tehtud seelik nukule selga, nuku ülemine torso osa sai paberteibiga üle kleebitud, siis valge akrüüliga värvitud ja sädeleva liimiga kaunistatud. Lõpuks vanad kõverad vardad konksudeks kaela sisse surutud ja kaunis ehtedaam sai valmis. Kuigi lastele sai täpselt ühesugused seelikumaterjalid jagatud tulid väga vahvad ja erinevad kleidimoed-eksklusiivne 19 sajandi mood .