Paljutähenduslik 24. veebruar

24 veebruar on väga sisutihe päev. Lisaks Eesti Vabariigi aastapäevale on see ka Madisepäev. Ühildasimegi siis vanarahva kombed ja tänapäeva kombed. Rääkisime Madisepäeva toimetustest ning pidulikust iseseisvuspäevast.

Vanarahval oli see päev tihedalt seotud kõiksugu putukatega. Öeldi, et Madisepäeval tuleb putukatel hing sisse-nagu ähvardaksid varsti kiusama tulla :). Seepärast olid palju rituaalsed toimingud, nagu mängult kärbeste jahvatamine ja puust kärbse tegemine, selleks, et suvel suurt kahjurite ja kärbeste pealetungi ära hoida. Kärbes oli ka laiskuse sümboliks. Laisk ei tahtnud küll keegi olla. Seepärast sokutatigi isevalmistatud kärbes naabri akna alla-et kogu paha laiskus oma perest eemale hoiaks.

Meie kärbest ei teinud, kuid õppisime parmupilli mängima, mis teeb väga kärbsele sarnast häält. Enamus lastest sai hääle kätte.
Madisepäev.
Nimi Madis on tulnud nimest Mathias e. Eestipärane Mats. Lapsed said teada Matsi õigest olemusest ning selle nime kurvast saatusest. Mats alati on tubli mees......on ju laulu sõnad. Ja sellisena seda meest ka vanasti teati. Nimi Mats sai endale aga halva maigu külge tänu siinsete baltisakslaste põlastusele Taanlaste Mathiase nime vastu, kui nad omavahel sõjajalal olid. Taanlaste tüüpiline nimi Mathias oli Sakslastele vastukarva ning selle nime halb kuulsus imbus ka vaikselt meie rahva sekka. Väike lauluke veel mäletab Matsi tegelikku olemust-aus, hea, kahe jalaga maa peal mees, kes tähistab Eesti pühasid.

Kui juba meestele jutt läks ning meie Riigi tähtsaim mees-härra President Ilves võtab sel päeval külalisi vastu,
siis heitsime väikese pilgu peale ka ammuste aegade tähtsaimatele meestele-maavanematele nagu Lembitu. Teine Madiseopäev on küll sügisel, mil Lembitust palju juttu on, kuid riigi tähtsaimal pühal tuli ikka need iidsed tähtsad isikud ka üle vaadata. Väga humoorikalt ja irooniseerivalt kujutab ammuste aegade maavanemaid film "Malev". Pika valge habemega ning argiselt linased riided seljas. Vaatasime killukese sellest filmist.

Selle tunni teemaa olig pidulik riietus praegu(Presidendi vastuvõtul) , ning 100 aastat tagasi. Rahvarõivas oligi pidulik riietus 100 aastat tagasi ja on seda ka tänapäevani. Kuid see on riietus koos sõnumiga. Rõivad olid täis ornamente ja sümboleid, millel igaühel oli oma tähendus.

Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe Lossist usaldati minu hooleks väike kastitäis ehtsaid ja vanu rahvariide museaale,mida sain tuua lastele uurimiseks ning et nendega veidi tööd teha.

Kõigepealt muidugi õppisime vanade muuseumi eksponaatidega ümber käima. Kõigil olid valged kindad käes ning esemetega tuli olla hoolas ja õrn. Kõigepealt vaatasime need ükshaaval üle. Uurisime, mis esemetega on tegu-kust Eestimaa osast need pärit on ning millal ja kelle poolt valmistatud. Siis sai igaüks valida ühe eseme, mis talle kõige rohkem meeldis ning esimene ülesanne oligi see ese või üks fragment sellest üles joonistada. See oli nagu etnograafia tund.
Seejärel tuli lastel luua uus pidulik rõivaese, inspireerituna sellest rahvariidest, mille nad valinud olid. Joonistamise ajal lugesin lastele ühe laiskuse teemaga seotud jutu oma vanaema raamatust "Videviku vested" Tallinn 1930.
Siin siis kavandid pidulikest riietest mis sobilikud erilisteks sündmusteks.