Inspiratsioon-paber

Inspiratsioon-paber!

Sel korral oli meil inspiratsiooniks vihikupaber, materjaliks hoopis kangas ning tööriistadeks õmblusmasin ja haamer :).
Alustuseks vaatasime vihikuid, mis lastel koolikotis kaasas olid. Osad olid kirjud, osad ühevärvilised, küll vanapaberist tehtud ja ka päris uuest paberist valmistatud. Kuid üks oli neil kõigil ühine. Ikka olid nad kas ruudulised või joonelised. Sinakad jooned ja rohekad jooned. Mõnel ka juba punane äärejoon paigas. See oligi meie inspiratsiooniks. Lihtne, tavaline jooneline paber-mida võib aga kujutada näiteks hoopis padjapüüril, (nagu üks pilt pinterestist leitud)-või pinalil või mobiilikotil-nagu meie seda plaanisime.

Mul oli kaasas ka vihikuke minu ema kooliajast ja rääkisime sellest, kuhu ja milega kirjutasid lapsed 100 aastat tagasi.

Vaatasime ka lõigukese filmist Kevade, katkendi kohe filmi algusest. Just selle koha valisin seepärast,et seal on lähivõte tolleaja väikesest tahvlist ja krihvlist(kuhu lapsed klassis oma ülesandeid tegid) Samuti oli selgesti näha pinkidel tindipotid. Uskumatu on aga see, et need tindipotid, mida korrapidajad vahetundidel täitma pidid, olid niiviisi kasutusel ka siis, kui minu ema veel koolis käis.

Õmblemine on vahva. On vaja sirget silma ja ka juhatavat kätt :). Ning lisaks tarvis osata masinaga hästi läbi saada.
Lapsed said harjutada sirgete joonte õmblemist, õmblemise alustamist ja lõpetamist,omale õige kiiruse leidmist ning niidipoolide vahetamist. Loomuliult on erinevatel masinatel see erinev-kuid see väike õmblustöö annab ehk tõuke või tahte seda veelkord teha ning õmblemistkunsti ja masinaid veel lähemalt uurida.

Vaja oli jooni paigutada õigesse kohta, arvestada oma mobiili või pliiatsite mõõtudega. Arvestada ning mõista, kust vaja õmmelda kott kinni ning kuidas see õigetpidi pöörata. Väga vahava oli muidugi veel katsetada erinevaid tikkimispisteid, mida see masin pakkus ning kõige  tipuks veel programmeerida oma nimi masinasse ning lasta masinal see tikkimise töö täiesti ise ära teha.

Sellega meie töö veel ei lõppenud. Koti suu tuli meil sulgeda trukkidega ning selleks oli meil trukikomplektid , lõikelaud aluseks ning haamer. Istusime põrandale vaibale kokku ning tohutu haamri paugutamine läks lahti. See oli üks suur usaldusega seotud töö. Mina hoidsin asjuu paigal ja lapsed lasid haamri käiku. Kõik lõppes õnnelikult, näpud terved ning trukid küljes.

Siin siis meistrite tööd: