Kirju ei kirjutata tänapäeval käsitsi just tihti. Rääkisime lastega ajast, mil nende vanaemad olid koolilapsed. Olin kokku kogunud mõned oma ema kolivihikud. Need olid matemaatika ja eesti keele vihikud , kui ta oli esimeses ja teises klassis. Meil oli vaatlemiseks veel mõned sulepead, täitesulepead (ajast ,mil mina koolipinki nühkisin) ning oli ka üks 50-ndate aastate kirjatehnika näidisvihik. Uurisime millised olid siis kirjutusvahendid ning viisid. Tindipott lauanurgal, mida korrapidaja pidi täitma, kuivatuspaber, sulepe ja need alati tindised näpud :).
Ei saanud meiegi sel korral neist tindistest näppudest eemale hoitud. Proovisime lastega ka tindiga kirjutamist, kuid mitte sulepeaga vaid päris ehtsa linnusulega nagu sadu aastaid tagasi tehti. Mul polnud küll hanesulgesid, kuid saime hakkama ka partide ja kajaka sulgedega, mida Saaremaal rannast peale tormi kokku olin korjanud.
Vanemal ajal oli õige sule ettevalmistamine peen kunst-selle karastamine(tugevaks muutmine kumusega), ja siis otsa lõikamine. Meil polnud potitäit kuuma liiva, millega seda karastaad ega ka teravat nuga, millega õigesti ja puhtalt otsa lõigata. Kuid ka lihtsama variandiga sai edukalt kirjutada.
Paber, millele kirjutasime oli samuti aegu näinud, nagu meie kirjutamise viis ja tint samuti paarkümmend aastat vana.
Süütasime küünlad laual, tõmbasime kaitsevarrukad riiete määrimise vastu kätte ning sõnad aina veeresid paberile. taustaks mängis Bach ja Strauss. Olime tõesti nagu ajas tagasi rännanud.
Kirjale lisasid lapsed ühe väikese trükipildi, mida enne linoollõike tehnikas valmistasid. Kunagi proovime seda tehnikat kindlasti rohem.
Õppisime ka vana kombe kohaselt kirja kokku voltima ning pitseerisime selle pitsativahaga kinni. See osa kirja kirjutamise protsessist oli vast isegi kõige põnevam.
Head lugemist!
