Ilma pintslita tehtud pilt

Saabumas oli tähtis päev-Eesti vabariigi sünnipäev ja kuidas saime meiegi siis sellest mitte rääkida.
Rääkisime linnulaulust, värvidest, Eestimaa loodusest ja tammepuust, mille oksad on tundnud võibolla mitusada aastat tagasi paistnud päikest ja vihma .
Värvidest ei rääkinud me sinisest ja mustast ja valgest vaid kujutlesime, milline võiks välja näha üks imekaunis lilleaas või viljapõld keset kaunist Eestimaa suve.




 Pildi lillepõllust ja tammest tegid lapsed aga ilma ühegi pintslita. Kasutasime vaid paberituutut, papitükke, väikese näpu otsa, kilekotitükke ja kõige rohkem -oma kopsumahtu. Tilk värvi paberile ja puhumine läks lahti ning tammele tekkisid jändrikud oksad .Väikese paberituutuga sai õhuvoogu suunata täpsemalt kuhu tarvis.

 Lilled ja viljapõld sai tembeldatud papitüki servaga, väikesed moonid oma näpuotsaga ja puu lehed tekitas värvine kilekotitükk. Tammed tulid kõik väga erinevad ja huvitavad (mida käsi koos pintsliga ei oleks suutnud teha)-nagu tõelised targad hiied, mis näinud ammuseid aegu.

Erin

Anni

Eliise

Erika

Margared

Kaleidoskoop

Tänapäeva lastel on tohutu valik põnevaid mänguasju. Enamasti armastatakse asju, mida saab kas kokku panna, või üles keerata või kui mänguasi ise teeb häält ja liigub-ühesõnaga, kui asjaga saab midagi ette võtta, ehk mängida.

On aga olemas ka mänguasjad, millega ei saagi nagu otseselt midagi ette võtta-nendega mängimine seisnebki selles, et neid lihtsalt vaadatakse. Selline veidi unustatud mänguasi on näiteks kaleidoskoop. Imeline vidin, mis viib su justkui teise maailma, kui sinna sisse piiluda ja vaikselt keerutada.


Kaleidoskoop sündis umbes 200 aastat tagasi , kui Šoti leiutaja Sir David Brewster uuris valguse peegeldumist. Saadud leiutis oli väga edukas ja nõutud, kuid alguses ei olnud see sugugi laste mänguasi-selleks sai kaleidoskoop hiljem. Brewster pani oma leiutisele sellise nime, sest see tuleneb vanakreeka keelest : kalos(ilu), eidos(kuju, asi),skope(vaatama). Ehk siis "ilusa asja vaatamine".

Pühendasimegi lastega ühe tunni päris oma kaliedoskoobi meisterdamisele. Materjalideks-papp. kile,peegeldava pinnaga papp(võltspeegel), teip, paber ja läbipaistvad plastmassist helmed.
Siin on see maailm, mis avanes, kui omatehtud kaleidoskoobi sisse  piilusime.

Sõbrapäeva pross

kollane roos, mis lilledekeeli tähendab sõprust

Kõik teavad, et punane roos tähendab armastust. Võibolla teatakse ka seda, et ristik tähendab head õnne, valge roos puhtust ja rukkilille seostatakse Eestimaaga. Kuid tegelikult on pea igal lillel olemas oma tähendus, mille inimesed ise on andnud  ja mis on ajaloo jooksul välja kujunenud.

Tänapäeval ei tehta sellest enam suurt numbrit-kimpe sobitatakse kokku lillede värvi ja oma maitse järgi. Ja keegi ei solvu, kui talle kingitakse näiteks petuuniakorvike-kuigi lilledekeeli tähendab see viha.
Vanasti oli lillede keel märksa olulisem ja kirjakese asemel võisid jätta näiteks lilleoksakese, mida saaja mõistis ehk pareminigi kui 10-t sõna.

Tänase sõbrapäeva puhul uurisime millised lilled tähendavad sõprust, lojaalsust ja muidu siiraid ja sooje tundeid ja tegime väikese paberist lillede kimbu, mida saab prossina rinda panna, et tähistada tänast päeva või oma armsale sõbrale kinkida.

 

Florist oma ametis eelmise sajandi algul

Paberist lilli hakkasid valmistama  Hiinlased, varsti peale paberi leiutamist umbes 2000 aastat tagasi .Kuid osad väidavad, et paberlillede ajalugu algab juba 5000 aastat tagasi Egiptuses, kus oli kasutusel paberi eelkäija-papüürus. Juba Hiinas oli lilledel väga konkreetsed tähendused ja just paberlilli kasutati religioossetel tseremooniatel.

 Viktooriaanlikul ajastul  oli kombeks paberlilli valmistada siis kui hooaeg oli läbi, ehk kui eluslilli polnud saada. Lilli valmistati erilise oskusega, et tihti polnudki võimalik eristada ehtsat lille paberlillest. Nii kaunistati oma kodusid ja selline tegevus oli ka hobi eest neile, kel muid meelelahutuslikud võimalused puudusid.

Niisiis hakkasime ka meie  katsetama erinevate lillede tegemist paberist. Proovisime teha roosi, piibelehte, liiliat, nelki ja veel mõnda, mis tundus oma kuju poolest lihtsalt huvitav. Kasutasime nii tavalist printeripaberit kui ka krepppaberit ja siidipaberit. Varte jaoks sobis aga karvatraat. Voltimise võimalusi on tohutult ja ja tulemused on väga erinevaid, kuid on võimalik ka väga lihtsate meetoditega tõetruusid ja kauneid õisi luua.

Kui lilled said valmis, tuli nad kimpu sättida ja kauni paelaga kokku siduda. Siis sai lilli veel kohendada ja toonida vastavalt soovile . Liimiga panime kimbule taha prossinõela ja rinnakaunistus sai valmis.

kompositsioon punasest liiliast, piibelehest , roosast anemoonist ja lillast orhideest.

Siin siis kaunid buketid soovimaks kõigile ilusat sõbrapäeva!

kompositsioon punasest nelgist, valgest anemoonist, punasest roosist ja punasest liiliast

Unustatud tutipael

Paelad, tutipaelad, patsipaelad, siidipaelad, saapapaelad, kingapaelad, korsetipaelad......

Vaatasime vanu fotosid ja rääkisime soengutest, mida kanti 100 aastat tagasi ja milliseid soenguid punuvad väikesed preilid tänapäeval. Eriti midagi muutunud pole. Tüdrukud armastavad ikka pikki patse ja punupatse. Ja tegelikult armastatakse veel siiani ka klassikalisi patsipaelu pidulikeks puhkudeks.

Selles tunnis tegime kaks paela-mõlemad eri tehnikas ja eri otstarbeks. Üks oli patsipael ja teine saapapael , millega tegelemist jätkasime ka järgmisel tunnil.



Ameerika päritoluga foto, aasta umbes 1900.


 Patsipaela tegemisel said lapsed tutvuda veidi siidimaali tehnikaga.
Kuigi patsipaela materjaliks polnud ehtne siid vaid "rayon"(rahvakeeli
tuntud ka kui tehissiid- ilusa läikega materjal, mille
lähtematerjaliks on looduslik tselluloosikiud), said nad siiski siidile maalimise tunnetuse kätte. Peenikesed patsipaela ribad lõikasin oma vanatädi vanast pluusist :), millest enam asja  ei saanud.

Kui tavaliselt vajab siidimaal suurt ruumi ja suurt puidust raami, siis selle töö jaoks tegin papist piklikud raamid igale lapsele eraldi.

Töö jagunes gruppidesse-need kes hetkel siidimaali ei teinud, õppisid saapapaela punumist erivärviliste lõngadega

Alguses tuli paelale kanda liimimoodi laineri "Gutta-ga" muster. Seejärel maalida terve paela pind kangavärviga. Meie ei kasutanud spetsiaalset siidimaali värvi(mis vajab kuumaurutamist kinnitamiseks) vaid kinnitriigitavat kangavärvi. Guttaga kaetud pinnale värv ei hakka ja jääb valge. Kõige lõpus tuli triikida.

Teised samal ajal muudkui tõstsid lõngasid ettenähtud süsteemi järgi ja punusid endale jupikese saapapaela moodi paela. Selle andeka ja lihtsa paelapunumise viisi papist ketta abil õppisin Eliise lasteaia õpetaja Gerli käest-suur tänu talle ! See punumine mõjus lastele veidi nagu teraapiana-hea viis näppudel käia lasta ja samal ajal mõtteid mõlgutada või sõpradega juttu puhuda. Lõpus oli asi neil juba väga käpas.

 Lubasin lastele, et kunagi, kui rohkem ruumi ja võimalusi-teeme ka päris siidimaali päris siidile ja suurte raamidega ja valmivad õhulised kaunid sallid. Siin siis veidi nostalgilised, kuid siiski tänapäevased patsipaelad.

Margared

Add caption

Anni

Erin

Eliise