Kiri isale

Isadepäev on ukse ees ning ideid, kuidas isale rõõmu valmistada-ei teki just palju. Kirjuta talle kiri ning pane kirja see, mis südamest tuleb ning mida teised uudistada ei saa.

Kirju ei kirjutata tänapäeval käsitsi just tihti. Rääkisime lastega ajast, mil nende vanaemad olid koolilapsed. Olin kokku kogunud mõned oma ema kolivihikud. Need olid matemaatika ja eesti keele vihikud , kui ta oli esimeses ja teises klassis. Meil oli vaatlemiseks veel mõned sulepead, täitesulepead (ajast ,mil mina koolipinki nühkisin) ning oli ka üks 50-ndate aastate kirjatehnika näidisvihik. Uurisime millised olid siis kirjutusvahendid ning viisid. Tindipott lauanurgal, mida korrapidaja pidi täitma, kuivatuspaber, sulepe ja need alati tindised näpud :).

Ei saanud meiegi sel korral neist tindistest näppudest eemale hoitud. Proovisime lastega ka tindiga kirjutamist, kuid mitte sulepeaga vaid päris ehtsa linnusulega nagu sadu aastaid tagasi tehti. Mul polnud küll hanesulgesid, kuid saime hakkama ka partide ja kajaka sulgedega, mida Saaremaal rannast peale tormi kokku olin korjanud.

Vanemal ajal oli õige sule ettevalmistamine peen kunst-selle karastamine(tugevaks muutmine kumusega), ja siis otsa lõikamine. Meil polnud potitäit kuuma liiva, millega seda karastaad ega ka teravat nuga, millega õigesti ja puhtalt otsa lõigata. Kuid ka lihtsama variandiga sai edukalt kirjutada.
Paber, millele kirjutasime oli samuti aegu näinud, nagu meie kirjutamise viis ja tint samuti paarkümmend aastat vana.
Süütasime küünlad laual, tõmbasime kaitsevarrukad riiete määrimise vastu kätte  ning sõnad aina veeresid paberile. taustaks mängis Bach ja Strauss. Olime tõesti nagu ajas tagasi rännanud.

Kirjale lisasid lapsed ühe väikese trükipildi, mida enne linoollõike tehnikas valmistasid. Kunagi proovime seda tehnikat kindlasti rohem.

Õppisime ka vana kombe kohaselt kirja kokku voltima ning pitseerisime selle pitsativahaga kinni. See osa kirja kirjutamise protsessist oli vast isegi kõige põnevam.
Head lugemist!

Must-valge

Kontrastiks eelmisele korrale, oli selle tunni teema värvitus. Olime alles valmis saanud kaamera, kus oli sees must-valge film. Kuna lapsed saavad sellega ise pilte teha, siis rääkisimegi sellest, mida pildistada. Mis jääb must-valgel pildil näha ja mis mitte. Et näiteks ägedalt erkpunast päikeseloojangut vast ei maksa pildistada, sest see erkpunane ei jää pildile.

Tegime mõne katse ning avasime arvutis mõne pildi ning muutsime selle seal must-valgeks. Sai selgeks, et näiteks punane kleit roheliste täppidega on küll väga kirgas ja silmatorkav, kuid sellest must-valge pilt võib välja tulla hoopis selline, et täpid on vaevumärgatavad, sest mõlemad toonid olid sama heledusastmega.

Asusime praktilise töö kallale, milleks oli seekord guašidega

natüürmordi maalimine. Natüürmordist eelmine aasta me juba rääkisime, kuid tuletasime veidi meelde ka. Konks selle ülesande juures oli see, et maalimiseks andsin ma lastele vaid musta ja valge värvi.

 Pilt tuli nüüd maalida nii, nagu näeksid nad enda ees olevat kompositsiooni must-valgena.

Jälgida tuli milline ese on kõige tumedam, milline kõige heledam.  Kui tööd olid valmis, tegime neist fotod ja tõmbasime arvutisse.  Arvutis võrdlesime töid fotoga, mille tegin päris kompositsioonist ning mille olin arvuti abil must-valgeks muutnud.  Töö juures ei olnud kõige olulisem kujundite ning esemete tõetruu kujutamine vaid märgata tumedat ja heledat ning proovida segada erinevaid halle toone.

Eliise

Anni

Paula

Margared

Värvid

         Värvid meie ümber. Neid on nii palju, lõputult, kuid ometigi mahuvad nad näiteks vikerkaare sisse ja isegi sellise väikese asja sisse nagu värviprinter :). Vaatasime, milliseid värve siis tegelikult vaja läheb, et teha kogu maailm kirjuks. Tuleb välja, et saab hakkama vaid kolme värviga-
sinine, punane ja kollane.
 Ellen Niidu raamatus "Maalritöö" võttis ka kunstnik alguses puhtaid toone ning seejärel hakkas neid omavahel segama ning maailm saigi kirju.







Tunni alguses tegime selgeks, kuidas tekib vikerkaar. Seda teadsid kõik lapsed, et vikerkaar tekib koostöös päikese ja vihmaga. Kuid kuidas see värvide tekkimine seal õhus siiski käib? Kui lasta valgusjuga läbi prisma(klaasist näiteks), siis teisel pool väljub see valgusjuga värvilisena. Justkui lõngajupp harutataks otsast lahti peenikesteks kiududeks. Üks langev vihmapiisk on ka prisma või pigem koonuse kujuline-otsast teravam, alt laiem. Seepärast murdub valgus läbi vihma ning tekib vikerkaar.

Igal värvil on olemas ka enda vastandvärv. Seda ei peagi ise peast teadma. Tegime silmadele väikese katse ning selgitasime selle välja väikese optilise trikiga. Kui valgel taustal vaadata punast laiku veidike aega ning seejärel vaadata tühja valget pinda, siis tekib justkui silmapete-valgele taustale ilmub rohekas laik. Järelikult ongi roheline punase vastandvärv. Nagu peale päikest vaadates, tiirleb silme eest pärast ümmargune lillakas kera :). Lilla on kollase vastandvärv.
Värvusteooria on ülipõnev ning seda oleks võinud veel kauem uurida ning erinevaid katseid silmadele anda ning näiteid eluste enesest tuua-kuid me tahtsime ka midagi praktilist katsetada mitte vaid teooriat teada :).


Meie tahtsime ka värve segada ning katsetada kas tõesti on võimalik ainult kolme värviga maalida. Seekord
me aga ei maalinud värvidega vaid kasutasime läbipaistvaid kiletükke, kollaseid, siniseid ja punakaid ja veidi ka musta.
Teema oli vaba. Ülesanne oli pigem proovida asetada kiletükke üksteise peale ning vaadata, kas tekivad uued toonid. Kuidas saavutada lillat ja rohelist? Töö käigus avastasid lapsed ka seda, et kui panna kõik kolm värvi(sin, pun, koll.) üksteise peale, siis on tulemuseks ebamäärane porine toon-ehk sarnane mustale.See oligi meile tõestuseks, et kui segada omavahel kolm põhitooni-tulebki must-neutraalne toon (samas mitte alati-kui kolm põhitooni valgust ühte punkti suunata, siis tekib jälle valge valgus).

Vaatasime väikest katkendit ka Tallinnfilmi animafilmist "klaasikillumäng"
(http://www.youtube.com/watch?v=WKthsR1Rq8g),  mis on tegelikult ülimalt sünge tooniga, kuid sealt said lapsed veidi ideid, kuidas tükikestega mängida, sest ka meie kiletükid nägid välja nagu klaasikillud. Siin on laste tööd. Tehti mitu erinevat katset. Pilte sai kahjuks aga säilitada vaid fotona. Üks pilt valmis, aeti see kohe segamini ning alustati uuega.

Paula

Margared

Margared

Erika

Eliise

Eliise

Anni

Anni

Airi

Isetehtud kaamera

Oktoober on fotokuu. Meie tahtsime ka sel puhul pühendada kaks tundi fotokunstile ning fototehnikale.

Tänapäeva digimaailmas ei tule just tihti ette, et keegi veel filme ilmutamas käib. Vaatasime läbi ajaloo erinevate fotoaparaatide pilte, uurisime ühe filmiga fotoaparaadi sisemust, filmirulle ning negatiive. Saime uurida veidi ka kodust ilmutamistehnikat ning suurendusaparaati, millega loodetavalt ka koos lastega kevadel mõned pildid ise valmis teeme.



Kuid siis läksime siiski fotograafia ajaloos päris algusesse ning saime teada, kuidas üldse on võimalik saada praegusel hetkel, siin ja praegu nähtut filmirullile ja hiljem ka paberile.
Fotoaparaadi algne nimetus tuleb ladina keelest camera obscura. Mis tähendab " ruum pime", ehk pimendatud ruum. Et tegelikult on fotografeerimine võimalik puhtalt tänu ühele optilisele nähtusele: valgus, mis paistab ühte kottpimedasse ruumi läbi üliväikese avause, peegeldab selle ruumi vastasseinale kujutise sellest, mis asetseb selle väikese avause ees, väljaspool pimeruumi. Kuid see kujutis ilmub sinna tagurpidi. Keeruline seletus, kuid paari lihtsa joonise abiga sai pilt selgeks.  Rääkisime ka valguskartlikest ainetest, mille abil on võimalik see kujutis  ka mingile pinnale salvestada. Kokku on fotograafia ajalugu arenenud nüüdseks juba üle 200 aasta ning see areneb veel.

Et seda optilist nähtust siis ka tõestada, alustasime sel tunnil "pinhole-camera" e. nõelaaugu-kaamera valmistamisega.

Vaja oli: tühja tikutopsi, limonaadipurki, musta markerit, musta teipi, tühja filmirulli, täis filmirulli ning selle filmirulli papist karpi. Tohutut mõõtmist ega keerukat pusimist polnudki. Lapsed töötasid paarides ja niimoodi oli lihtsam aparaati ehitada.

Tunni lõpupoole proovisime aga ka tühjadele negatiividele uue elu anda ning meisterdasime kauni prossi.




Teisel tunnil külastasime Tallina vanalinnas Fotomuuseumi. Tore giid tegi meile terves majas tuuri ning saime veelgi lähemalt näha vana tehnikat, ilmutusruumi, vanu fotosid. Tegime lõpuni ka oma kaamerad. Siin nad on. Igal aparaadil on sees mustvalge film, 36 kaadrit. Lapsed saavad nendega kordamööda pildistada ning kui film on täis, toimetame nendega kindlasti edasi, kas siis ise või fotolabori abiga.

Sügisesed valguskokteilid

Teine aasta Väikese Ringiga algas õueskäiguga Kadrioru parki. Tähistasime aasta algust piknikuga ning loomulikult meisterdasime ka ühtteist. Puud olid kõikjal oma kõige ilusamates rüüdes ning sellel tunnil pöörasimegi sellele kõige rohkem tähelepanu.  Et miks siis ikkagi  lehed kirjuks lähevad.

Koolis õpetati küll meile fotosünteesi, kuid tookord ma lehtede kirjuks minemisele vastust ei saanud. Seekord mõtlesime selles selgust saada. Lühidalt võtsime asja kokku nii: taimed söövad vett, mulda ja meile mittekõlblikku õhku ning  joovad peale päikesevalguse kirjut kokteili(kõikides toonides-peale rohelise-seda ta lihtsalt ei armasta :). Aga siis, kui on sügis, päevad lühemad ja valgust vähem-ei taha taimed ka kollast ega punast kokteili ning jätavad need meie silmadele imetlemiseks.

Otsisime pargis kõige ilusama ja kirjuma vahtrapuu ja hakkasime korjama lehti. Igaüks valis ühe tooni. Üks korjas punaseid, teine kollaseid ning ka oranže ning väheseid rohelisi. Tahtsime punuda lehtedest vaiba. Sellise ajaviitega tegelesid sügiseti karjalapsed. Polnud enam lilli mida pärjaks punuda, marju mida korjata-olid vaid tõrud ja lehed. Minu vanaema siis õpetaski mulle, mida nad nende tohutute lehehunnikutega lapsena tegid-punusid üksteise võidu kirjusid vaipu ja kõige lõpus muidugi sai  ka lihtsalt neid hunnikutes hullata.

Kui vaip oli valmis ja küpsised ka söödud, valisid lapsed ühe lehe kaasavõtmiseks. Õues tundub iga leht, mis maas lebab-kordumatu kunstiteos ning tahaks neid muudkui korjata ning alles jätta. Toas aga tõmbuvad nad kiiresti krimpsu ning muutuvad pruuniks. Ka raamatu vahele kuivama pannes ei jää neile kirju toon kauaks. Seepärast proovisime mesilasvaha abiga nad konserveerida.

Sulatasime potis käntsaka puhast mesilasvaha(lõhnas hästi) ning kastsime lehed sinna sisse. Peale kuivamist muutusid nad nagu vahast lehtedeks-siledad ja pehmelt painduvad ning hea aroomiga. Nii seisavad nad kaua vaasis või kaunistavad akent. Jäädvustasime ühe  vahtrapuu paljudest valguskokteilidest, mida ta lihtsalt enam enne talveund juua ei jaksanud.