ehtenagi

Ehtenagi

Sel korral tegime lastega sellise asja, mida ma ise ka kunagi läbi proovinud pole. Olen näinud poodides küll kauneid ehtemannekeene ja torsosid, millel konksud küljes-kaunid ja romantilised. Pole raatsinud kunagi aga osta ja isenokitsejatele omaselt olen alati mõtelnud, et küll ise ka sellise valmis teen. Ja näete-sellise asja teevad valmis ka tublid 7 aastased :).
Mis oli veidi keeruline-leida ärakulunud barbienukke vanakraamipoodidest. Polegi neid tuustakaid palju liikvel.
Muu vajaminev materjal peaks igas kodus olemas olema.

Alguses läks nagu ikka kiskumiseks-et kes saab millise nuku endale :). Seletasin küll, et nukku ennast ei jää peaegu üldse paistma-ei jalgu ega ka ülejäänud keha, kuid see ei olnud piisav põhjus, et sõbralikult nukud ära jagada-tuli teha loos :)
 Olin eelnevalt väga jõuluse ja jõhkra liigutusega rebinud nukkudel küljest pead ja käed :). Pead tulid kergelt ära-kätega oli üksjagu tegemist. Kohutav tegevus :)

Edasi läks põnevamaks: Paberkäteräti rulli sisu(papist toru) oli nukule tugipostiks. Zelatiiniga kõvaks tehtud seelik nukule selga, nuku ülemine torso osa sai paberteibiga üle kleebitud, siis valge akrüüliga värvitud ja sädeleva liimiga kaunistatud. Lõpuks vanad kõverad vardad konksudeks kaela sisse surutud ja kaunis ehtedaam sai valmis. Kuigi lastele sai täpselt ühesugused seelikumaterjalid jagatud tulid väga vahvad ja erinevad kleidimoed-eksklusiivne 19 sajandi mood .

vaagen-piparkook

Vaagen- piparkook

 Enne esimest Adventi mõtlesin, et teeks kohe selle kõige jõulusema toimingu ära -küpsetaks piparkooke. Pakkusin lastele alternatiivi piparkoogimajale. Piparkoogimaja on küll väga ilus ja traditsiooniline, kuid selle meisterdamine on aeganõudev ja  mässamist on ka palju.  Vaagna tegemisega saab igaüks hakkama ja hulga kiiremini. Tulemus on aga sama armas.

 

Add caption

Kõik istusid laua taha, käärisid varrukad ülesse ja laua keskele potsatas suur käntsakas lõhnavat tainast. Ei ole vaja mingit jahu ega tainarulli-vaid üht ahjukuumust kannatavat kaant ja küpsetuspaberit ja karamellkomme. 

 

 

 

 

Kaane keerasime tagurpidi lauale, sinna peale küpsetuspaber ja siis hakkasime  kaane sisepinda pikemate ja lühemate tainast "ussikestega"kaunistama. Muidu võiks ka lihtsalt  kettakujulise vaagna küpsetuspaberile teha, kuid kaas on oluline just sellepärast, et selle veidi ülespoole keerduv serv tekitab ka vaagnale serva.

Teha võis mistahes mustreid. Kuid ühtteist tuli siiski ise jälgida-tainast rullikesi ei olnud hea liiga õhukeseks laual rullida ja pidi jälgima, et ka tühje kohti(vahesid )ei tekiks liiga suuri või palju-siis muutub asi õrnaks ja võib kergelt puruneda.  Senikaua kui lapsed tainaga tegutsesid-tagusin mina klaaskomme tükkideks. Tükid panime hiljem kaanele igasse vabasse kohta, kust paistis küpsetuspaber. See oli nagu mosaiigi ladumine :). Siis tuli voolida veel vaagnale jalg ja pista kõik see ahju. 

Erika

Eliise

Margared

Kommitükid hakkasid ahjus sulama ja tekkis nagu klaasjas pind piparkoogi mustri vahele. Tulemused tulid tõesti kaunid. Väga udupeened vaagnad ja samas väga praktilised-kui kommid on vaagnalt otsas saab ka vaagna enda nahka panna :).

Preili Piparkook

Katkise nuku taaskasutusviis :)

Preili Piparkook

Juba eelmisel korral alustasime vaikselt jõulukuule omaste meisterdamistega. Seekord valmisid udupeened piparkoogipreilid. Nendega saab mängida, jõulude ajal kuuse otsa riputada, patse punuda ja seelikuid vahetada.
Lapsed said seekord olla nagu väikesed moeloojad ja rätsepad ja ka juuksurid ja näomaalijad.

Pruunist vildist kujukesed olin neile enne valmis lõiganud-sest paksu vildi lõikamine pani isegi minu näpud valutama.Nende esimeseks ülesandeks sai nukkudele valida juuksed  ja need õige pikkusega  valmis kerida. Juuste kinnitamisel nuku peale aitasin neid õmblusmasinaga-et ikka lõngad korralikult kinni oleks ja nukud kogemata kiilaks ei jääks :). Kui juuksed peas, pügas igaüks nuku juuksed selliseks nagu vaja.

Siis läks lahti seelikute tegemine. Lapsed said proovida teha kahte seelikut, mis on täiesti erinevatel meetoditel tehtud. Üks õmmeldud seelik ja teine sõlmitud seelik.
Niikaua kui üks õmblusmasina taga  seelikuga  pusis, said teised  sõlmitud seelikut teha.
Õmmeldud seelikul õppisid nad ise seelikule krookeniidi ajamist ja seeliku krookimist õigeks laiuseks. Õmblusmasina taga õmblesid nad täiesti ise seelikule vöö.
Kui kaks seelikut valmis, tehti preili Piparkoogile pähe nägu ja ette nööbid, nagu ühele korralikule piparkoogile kohane. Nö. glasuuriks kasutasime paksemat ja liimjat kangavärvi, mida sai kanda peale tuubist ja jättis päris glasuuri mulje.
Siis tegid nad oma nukule ka kaelakee ja sättisid nuku valmis nii, nagu nad soovisid, et nende preilit pildistataks.

Margared

Erika

Eliise

Soovide lamp

Soovide lamp

Et meie pimedat aega hubaseks muuta ja oma kodu heade mõtete ja soovidega täita, valmisid Väikeses Ringis paljuütlevad lambikesed.

Teeküünaldele on küll maailmas vist kõiksugu kodusid ja pesasid loodud-siin siis jälle üks variant, mille algset ideed nägin ühes lennujaamas. Seal oli tühi pokaal ja plastikust koonus nii geniaalselt lambi moodustanud, et tuli vanakraami poodidesse klaase otsima minna. Ja et asi ei oleks lihtsalt ilus, lisasin lambikuplile nüansi, et lapsed saaksid  oma soovidemaailmas veidi ringi lennata.

 Alguses kaunistasid nad oma klaasi sädeleva liimiga ja kleepekatega. Järgmiseks tuli šablooni järgi koonus dekoratiivpaberist välja lõigata(lambikuppel). Ja siis tuligi see kõige põnevam, kuid samas raskem ülesanne-täita see koonus soovidega iseendale, oma perele kui ka kõigele muule siin maailmas. Eks kindlasti on kõigil peas palju soove, kuid võibolla keerulisem on neid paberile panna.

Eliise

 Kõige salajasemad soovid sai kirjutada kupli sissepoole, et need siiski küünlavalgusega õhku paiskuksid ja ka päkapikkudele teada oleksid, kuid võibolla ema-isa eest veidi peidus püsiksid :).





 

Erika

Lõpetuseks tuli koonus paelaga kokku sõlmida, küünal sisse panna ja jälgida varjude mängu ning loota, et mõni soov neist ka täitub.


Palun siis päkapikkudel lampe hoolikalt vaadelda ja ühtteist meelde jätta

Margared

Mütsikott või kotimüts

Kotimüts või mütsikott ehk...

Mida annab meisterdada ühest mütsist.
Kuigi ühest vanast mütsist annab teha väga palju asju -nagu kohvikannu soojendaja või lambikupli, tegime seekord sellest koti ja kuna Mardipäev oli ukse ees oli see meisterdus igati paslik sellele päevale. Lapsed said omale kommikoti, kuhu jagatud saak panna.

Iga laps sai endale valida ühe mütsi ja siis  hakkas sinna peale sobilikke kaunistusi sättima.  Kui idee oli olemas, kuidas paigutada, sai igaüks omale nõela ja niidi pihku ja tuli hakata pusima. Õppisime nööbiõmblemist ja sõlmede tegemist ja aplikatsiioonide õmblemist. See kõik polnud sugugi kerge, kuid nad ei andnud alla ja said imehästi hakkama. Lõpupoole ei pidanud ma neid isegi abistama, vaid võeti uus nööp näppu ja läks lahti :). Serva aeti veel krookepael ja kõige lõpus panime sangad. Sai teha kas õlakoti või seljakoti.

Tavaliselt on meil vahepeal ka tunnis paus, et oma väikestel kätel puhata lasta ja niisama mõnusat juttu koogi ja lastekohvi kõrvale puhuda. Seekord aga ei puginud me kooki ega küpsiseid vaid proovisime ise teha erikujulisi kihilisi võileibu, mida lastel oleks hea pakkuda näiteks oma armsale isale pühapäeva hommikul.

 Siin ka selle aasta Mardid, kes  olid küll habemes ja vuntsidega, kuid väga peente kottidega.

Mütsikott võ

Pidulik söömaaeg

Pidulik Söömaaeg

Mulle meeldib mõte, et uhke lauaserviis või lauakaunistus ei ole mitte erilisteks puhkudeks vaid erilistele inimestele-ehk siis iga päev ja oma perele.






Sel korral tegid lapsed midagi  pidulikku, kuid samas ka praktilist- taldrikualus endale ja oma õele või vennale.
Enne tundi kaevasin oma materjalide hulgast välja nii kangaid, pabereid, paelu kui ka kuivatatud lilli. Ja kuna pilt , mis silme ees avanes, oli tohutult kirju, mõtlesin asja veidi rahulikumaks teha ja jaotasin enamvähem materjalid toonide järgi ära. Hõbedased ja talvised ühte, kuldsed ja sügisesed teise, roosakad ja pastelsed kolmandasse....

Margaredi alus endale

Margaredi alus Krisettele

Kuid kui lasin lapsed materjale endale valima, toimus väikese aja jooksul selline sahkerdamine ja kõik oli kirju nagu alguses. Lapsed ei armastanud konkreetseid teemasid ja valisid kõike segamini :). Ja siis mõtlesin, et tegelikult on ikka väga vahva, et nemad julgevad ja oskavad veel piiridest välja minna ja võibolla ei pane neid tähelegi. Nad tegid oma teemad.

Erika alus Madele

Erika alus endale

Kõigepealt pidi igaüks šablooni järgi välja lõikama paberist ovaalse aluse.Siis hakkasid nad seda kaunistama. Nad kinnitasid kaunistused õrnalt mõnest kohast liimiga ja asju sai ka kihiti panna. Rääkisime asja praktilisest küljest ka ja soovitasin neil paigutada oma kompositsioone mitte vaid aluse keskele(sest siis ei paista see taldriku alt välja) vaid pigem servadele. Lapsed vaatlesid oma tööd siiski kui pilti, mitte tarbeeset  ja see pilt pidi ju ikka igalt poolt hea välja nägema :).

Eliise alus endale

Eliise alus Siimule

Kui kaunistamine sai valmis, aitasin neil oma töö kiletada mõlemalt poolt, et saaks sinna ikka päriselt ka suppi peale ajada. Ja lõpetuseks õmblesin kõikidele serva piduliku pitsist satsi.

Sellised alused muudava küll kasvõi tavalise piimasupi pidulikumaks!

PAKEND KUI KUNSTITEOS

IGA PISEMGI KINGITUS MUUTUB SUUREKS JA TÄHTSAKS, KUI TAL ON AINULAADNE, KAUNIS JA KÕIGE OLULISEM-ISETEHTUD PAKEND.

Seekord tegid lapsed ise pakkepaberit ja proovisime koos erinevaid variante, kuidas mustreid paberile saada.



Suure ja laia pakkepaberi tegemisel ei ole vaja silm punnis peas see täis joonistada :). Väga hea moodus on mustrit peale tembeldada. Templeid aga leidub igas kodus küllaldaselt-pole vaja kunstipoodi neid spetsiaalselt ostma minna. Tempel on näiteks ka purgi suu või kaas, nööp, kruvi pea, niidirullitooriku ots, mänguklotsid, legoklotsid. Peab vaid arvestama, et see saab värviga kokku ja võibolla enam puhtaks päris ei saagi. Mingit konkreetset kujundit soovides, saab teha aga endale ise templi kartulist või mõnest muust juurikast.

 Alguses proovisidki lapsed proovipaberile millist kujundit mingi ese paberile jättis. Siis tegi igaüks omale väikese paberi peale ühe nö. trükiruudu. See oli nagu spikker, mille järgi said nad hakata tervet suurt paberit täis tembeldama. Ega see nii lihtne polegi pidevalt jälgida, kuhu mingi kujund tuleb teha. Et terve paberi tegemine liiga üksluiseks ei muutuks, võis ka trükivärvi muuta :). Kui suur pind oli täis tembeldatud, nägid lapsed ise ka, et väikesest mustrist olid suurel pinnal moodustanud veel teised mustrid.

Erika

Margared

Eliise

LEHETRÜKK

 KUIDAS SAAB KANGALE KAUNI LEHEMUSTRI ILMA, ET ISE MAALIMA PEAKS.

 Seekord proovisid lapsed kangatrükki, kuid mitte raamide ja šabloonidega vaid täiesti tavaliste puulehtedega. Praegusel ajal on maa erinevatest värvilistest lehtedest kirju ja sel korral püüdsime samasuguseid kirjusid lehti ka kangale teha.

proovitööd

Alguses tegid nad proovitöö. Harjutasid, kuidas on parem värvi lehele kanda ja kuidas parem lehekujutist kangale vajutada. Kasutasime spetsiaalseid kangavärve, mis kinnituvad kuumaga.



Proovitöö tehtud, võttis iga laps ette kodust kaasavõetud riideeseme, mis vajas kas kaunistamist või mõne iluvea peitmist(mõni plekk näiteks).Kogu  tööprotsessi juures oli oluline õppida ka seda, kuidas oma tööd
organiseerida-et ümbrus ja ise enamvähem puhtaks jääks, värve optimaalselt kasutada(näiteks kui endal jäi värvi üle-sai naaber seda kasutada...). Samuti tuli pluusile trükkides mõtelda paigutust.

 Tunni lõpus jõudis igaüks teha veel ühe väikese trüki linasest kangale-millest järgmisel tunnil teeme sussikoti ja lapsed saavad ise abistada selle õmblemisel.  See oli üks ülimalt värvine tund :) ja täis üllatusi!