Mihklipäeva nõidumised

"Igal oinal oma Mihklipäev" on üks vana ja naljakas ütlus.
Kui kevadel        päeval otsiti endale tallu abilisi, sõlmiti kokkuleppeid , siis Mihklipäeval lõpetati lepingud ning talvine rahulikum aeg võis alata.

Mihklipäev on 29 september ning see päev oli vanasti vast eriti tähtis päev sulastele ja karjapoistele.  Kui enamus teisi lapsi käisid juba koolis, siis karjused ning sulased said oma tööst vabaks alles mihklipäeval või isegi veel hiljem-nagu peremees või loodus lubas. Karjused lootsid juba väga tööst vabaks saada ning koos teiste lastega kooliteed kõndida. Seepärast on seoses sellega Mihklipäeval kõiksugu riituseid ja kombeid.

Kui peremees veel sulast vabaks ei lasknud, siis teadsid sulased, et neid aitaks lume tulek ning nii hakatigi lund nõiduma. Tuli sikutada valget oinast päripäeva ümber kivi. Siit siis see ütlus. See pidavat ruttu lund tooma, mis sulase tööst vabaks teeb, sest siis ei viidud loomi karja ning suuremad õuetööd lõppesid.
Siis said ka abilised raamatud kaenla alla võtta ning kooliteele astuda.

Meie mõtted keerlevad ka kooli, paberi ja raamatute ümber. Seekord  teeme ise paberkoti ning proovime ka juba tehtud paberkotist midagi muud meisterdada-ehk kuidas saaks vana paberkott uue kasutuse.

Paberkoti voltimine polegi väga keeruline-selleks on aga vaja õiget vormi-meil oli selleks vanad plekist maisteainepurgid, mida  keskuses on ohtralt :). Ja et isetehtud kott ikka kaunis välja näeks kaunistasime seekord koti kopeerimistehnikas. Selle tehnikaga on väga mugav ja hea näiteks mustreid teha.

Kunagi oli kopeerpaber(mitte koopiapaber) minu lemmikmänguasi. Sellega sai raamatutest pilte kopeerida, kui endal joonistamine kõige paremini ei õnnestunud. Minu lemmikraamat oli üksvahe Pöial-Liisi, milles olid ülikaunid pildid. Niisiis kopeerisin terve raamatu pildid endale ja köitsin kokku.

Seda tööd tehes pidid ka aga lapsed ühtteist silmas pidama ning arvestama. Kopeeritav pilt  ja kopeerpaber ei tohtinud töötamise ajal nihkuda ning tuli arvestada ka paigutamisega. Tuli meelde jätta, kus on jooned tõmmatud ja kus mitte, et kui kopeerpaberi ära tõstad ning lõpptulemust näed, ei oleks pilt poolik.


Vanast paberkotist aga tegis lapsed ühele enda kaasavõetud raamatule kaaned. Paberkoti sangadest sai raamatut kenasti hoida nagu kotti käes. Nii on näiteks väga mugav seeneraamatud metsa kaasa võtta, sangapidi näpuotsa.

Inspiratsioon-paber

Inspiratsioon-paber!

Sel korral oli meil inspiratsiooniks vihikupaber, materjaliks hoopis kangas ning tööriistadeks õmblusmasin ja haamer :).
Alustuseks vaatasime vihikuid, mis lastel koolikotis kaasas olid. Osad olid kirjud, osad ühevärvilised, küll vanapaberist tehtud ja ka päris uuest paberist valmistatud. Kuid üks oli neil kõigil ühine. Ikka olid nad kas ruudulised või joonelised. Sinakad jooned ja rohekad jooned. Mõnel ka juba punane äärejoon paigas. See oligi meie inspiratsiooniks. Lihtne, tavaline jooneline paber-mida võib aga kujutada näiteks hoopis padjapüüril, (nagu üks pilt pinterestist leitud)-või pinalil või mobiilikotil-nagu meie seda plaanisime.

Mul oli kaasas ka vihikuke minu ema kooliajast ja rääkisime sellest, kuhu ja milega kirjutasid lapsed 100 aastat tagasi.

Vaatasime ka lõigukese filmist Kevade, katkendi kohe filmi algusest. Just selle koha valisin seepärast,et seal on lähivõte tolleaja väikesest tahvlist ja krihvlist(kuhu lapsed klassis oma ülesandeid tegid) Samuti oli selgesti näha pinkidel tindipotid. Uskumatu on aga see, et need tindipotid, mida korrapidajad vahetundidel täitma pidid, olid niiviisi kasutusel ka siis, kui minu ema veel koolis käis.

Õmblemine on vahva. On vaja sirget silma ja ka juhatavat kätt :). Ning lisaks tarvis osata masinaga hästi läbi saada.
Lapsed said harjutada sirgete joonte õmblemist, õmblemise alustamist ja lõpetamist,omale õige kiiruse leidmist ning niidipoolide vahetamist. Loomuliult on erinevatel masinatel see erinev-kuid see väike õmblustöö annab ehk tõuke või tahte seda veelkord teha ning õmblemistkunsti ja masinaid veel lähemalt uurida.

Vaja oli jooni paigutada õigesse kohta, arvestada oma mobiili või pliiatsite mõõtudega. Arvestada ning mõista, kust vaja õmmelda kott kinni ning kuidas see õigetpidi pöörata. Väga vahava oli muidugi veel katsetada erinevaid tikkimispisteid, mida see masin pakkus ning kõige  tipuks veel programmeerida oma nimi masinasse ning lasta masinal see tikkimise töö täiesti ise ära teha.

Sellega meie töö veel ei lõppenud. Koti suu tuli meil sulgeda trukkidega ning selleks oli meil trukikomplektid , lõikelaud aluseks ning haamer. Istusime põrandale vaibale kokku ning tohutu haamri paugutamine läks lahti. See oli üks suur usaldusega seotud töö. Mina hoidsin asjuu paigal ja lapsed lasid haamri käiku. Kõik lõppes õnnelikult, näpud terved ning trukid küljes.

Siin siis meistrite tööd:

Vapustav paber

Käes on 2014 september ning Iidam ja Aadam alustab oma uut hooaega.

Septembri materjal, mida igal pool hulganisti jagatakse, ostetakse, kasutatakse, on paber.  Lapsed on päris hästi kursis, et poodides müüakse ka selliseid vihikuid, mis tehtud  sellest paberist,mille nad ise ka paberiprügikasti on visanud. Taaskasutus on paberi puhul imelihtne ning hädavajalik.




Rändasime ajas päris kaugele ning saime teada, kust sõna paber on tulnud, ning miline see paberi eelkäija papüürus oli. Sai räägitud ka Hiinast, kui tööstuslikult toodetud paberi sünnimaast.

Zelluloosi paberivabrik Tartu mnt.-l

Kõige vahvam, oli aga vist väike õppefilm, mille you-tube´ist leidsin,kus oli üksipulgi ära näidatuid, kuidas siis tegelikult ühest puust paberit saadakse. Vaatasime ka suurte paberivabrikute pilte ning rääkisime sellest, kuidas paberi tootmine loodust reostab.


Tegime kohe esimesel tunnil käed märjaks ning hakkasime ise paberit

valmistama. Algmaterjaliks munakarbid. Munakarp on ajalehtedest parem, sest sel pole trükivärvi, mis kõik nõud ja mikseri ära määriks. Tükeldaisme munakarbi tükkideks ning purustasime vees koos saumikseriga.

Tehtud sai koduste vahenditega paberiraam(väike pildiraam, kust klaas on ära võetud ja sinna peale oli löödud klambripüstoliga tüllikangas). Veevannis hajus paberipudi ilusasti laiali ning jäi ühtlaselt tülli pinnale.

Nüüd tuli kilega kaetud pinnal seda paberipudi kuivatama hakata-ohtrate käterättide ja svammidega. Kui vesi välja pigistatud, tuli uus vana paber tülli küljest lahti ning sai juba radiaatorile kuivama jätta.Paberile sai lisatud ka lileõisi ja lõhnavat lavendlit:). Sai proovitud ka üht lisatehnikat selle vastvalminud paberitükiga. Kui niiskele paberile alla panna mõni papitükk(südamekujuline näiteks) ning kõvasti vajutada-tekib reljeefne kujutis ka paberile.

Peale pausi tegime aga hoopis midagi muud. Võtsime ette kaks täiesti erineva iseloomuga paberit. Üks oli jäik ja kõva ning läikiva pinnaga, teine oli pehmem ning poorne(akvarellipaber). Kui on erinevaid pabereid, siis on olemas ka erinevad maalimise ja joonistamise vahendeid ja tehnikaid. Iga paber dikteerib joonistamise viisi ning vastupidi.

Libeda pinnaga paberile pole mõtete sulanduvaid kujundeid üritada teha, sest see ei õnnestu. Kasutasime ära paberi siledat pinda ning meie pintsli värv hakkas seal sõna otseses mõttes uisutama. Panime tilgakese vedelat värvi paberile ning puhusime kõrrega  selle laiali. Sinna-tänna värvipiiska suunates, võid kujutada näiteks puud või põõsast, millel on looklevad ja käänulised oksad. Teise paberiga olid lood hoopis teised-see tahtis värvi enda sisse imada. Tegime švammiga paberi enne märjaks ning siis paari pintslipuudutusega voolas värv juba ise mööda märga paberit laiali. Värvid sulasid ühte ja voolasid üksteisest läbi.

Siin siis laste tehtud paberid ja puhumis-/ sulatamistööd: