Tahmane karneval

Selle aasta Vastlapäev oli omamoodi. Esiteks ei olnud see veebruaris nagu oleme harjunud ning samuti puudus lumi. Nii Vastlapäeva kui ka Tuhkapäevaga on seotud sellised veidrad tegelased nagu Tuha-Toomas, Metsik ja Tuhapoiss.  Uurisime lastega veidi  kombeid, mis on nende kolme tegelasega seotud .
Kas on keegi mõtelnud, miks süüakse Vastlapäeval just seajalgu ja pannakse suitsuribi supi sisse? Et maitseb hästi... Lihtne ja loogiline seletus sellele on aga järgmine: vanasti , kui puudusid  külmkapid, soolati liha suurtesse tünnidesse sisse. Sina laoti aga liha ikka selles järjekorras, et kõige maitsvamat saaks kohe süüa. Niisiis jäi tailiha kõige peale, siis pekk ja kõige alla kondid ja jalad. Veebruari keskel oli aga enamus tünnist tühi ning seepärast polnudki maarahval enam muust oma suppi keeta kui jalgadest. Peale seda suurt pidustust oli toidupoolis nagunii otsakorral ning tuligi veidi paastuda. Et ka paast pole olnud puhtalt kiriklik komme ja moeasi(nagu tänapäeval), vaid ikka tingitud toidu puudusest vastu kevadet. Paast-tähendab puhastumist. Tuhkapäev oli kohe peale vastlapüha-mis oli ka seotud puhastumisega.

Tuhk on olnud juba aegade algusest tuntud kui hea puhastaja, mitte ainult määrija. Tuhapoisi abil üritati vanakuri ja laiskus majast eemale viia, koristati tube, puistati isegi tuhka põldudele, et see kahjuritele halvasti mõjuks ja põllud nendest puhastaks. Tuhast saadakse leelist, mida kasutatakse seebivalmistamisel. Tuhkapäeval soovitati seetõttu ka seepi teha. Kust nad aga selleks puhuks rasva said, kui toidupoolis niigi kesine oli-jääb minule siinjuures veidi arusaamatuks :).
Seepi kasutati vanasti tegelikult vaid peenemate ja tähtsamate rõivaesemete puhastamiseks. Kõige lihtsamad kangad aga loputatigi läbi leeliseveega.

Vastlapäeval on palju räägitud liu laskmisest ja vurri tegemisest. Vähem on aga juttu olnud, et tegelikult olid Vastlad märksa suurem pidustus. Keskajal Tallinnas algasid Vastlapidustused tegelikult juba nädal enne Vastlapäeva. Siis korraldati suuri maskikarnevale. Kui nüüd maailmas veidi ringi vaadata, siis  ei ole Vastlad ja sellega seotud pidustused mitte ainult eestlastele omane. Maskid ja pidu -see on märksõnad ka Rio karnevalile, Veneetsia karnevalile. Sarnased pidustused just sellel ajal on ka näiteks Kariibimere saartel ja ka mujal maailmas.

Meil tekkisid  karnevalil osalejad paberile ja joonistusvahend, mida kasutasime oli ka sobivalt tahmane-süsi.
Seoses maski ja näo joonistamsiega, uurisime inimese näo kuju ja proportsioone. Tegime koos ühe lihtsa spikri, mis näitab ära, kuhu silmad ja suu ja kõrvad joonistada, kui tuleb soov inimese  näost pilt teha.
  Eeltöö tehtud, asusid lapsed oma suure paberi taha ning tutvusid söega joonistamise omapäradega. Söega sai teravaid ja tumedaid jutte teha, sai näpuga laiali hajutada ning hoopis söe küljega laia pinda värvida ning hoopis looklevaid ja spiraalseid jutte teha. Eriti põnev oli kõigi jaoks muidugi nätsulaadne söekustukumm  :). Nimi anti oma tahmasele tegelasele ka. Olid Tahmatriinud ja üks Tahma-Tobu :).

Näitusepäeviku sissekanne 1.

Igal kuul käime korra nö. kodust väljas ennast tuulutamas. Külastame näituseid ja muuseume ning vaatame, mida teised inimesed loonud on. Sellisteks käikudeks sai iga laps endale näituse päeviku-mis toimib nagu nende lugemispäevikud koolis. Kui külastame mõnda näitust, siis võtame päeviku kaasa ning joonistame sinna või kirjutame-mis meeldis, kus käisime ja mida vaatasime. Seda võib kaasa võtta loomulikult ka siis, kui oma perega mõnda põnevat kohta külastatakse.

Sellel kuul külastasime Tarbekunstimuuseumi. Eelmisel tunnil olid lapsed kavandanud ise ühe tarbeeseme-piduliku rõiva. Selleks said nad inspiratsiooni vanadelt rahvarõivastelt. Näitus, mida külastasime oli ARS´i näitus-kus olid esindatud kõik tarbekunsti valdkonnad-nahk, tekstiil, keraamika, ehtekunst, sepis, sisustusdisain. Vaatasime lastega-kust olid saanud kunstnikud  mõtteid oma tööde tegemiseks. Kas see oli aimatav või mõne töö puhul mitte. Lõpuks valisid nad enda lemmiku eseme näituselt välja ning joonistasid selle üles. Oluline oli ka eseme kota info üles kirjutada-mitte just sellepärast, et see meelde peaks jääma vaid,et lapsed oskaksid muuseumides ja näitustel esemete kohta infot otsida ning neid silte ka lugeda-Autori nimi, teose pealkiri, materjali nimetused, aasta millal valmistatud.....
Siin mõned fotod külastusest:

Paljutähenduslik 24. veebruar

24 veebruar on väga sisutihe päev. Lisaks Eesti Vabariigi aastapäevale on see ka Madisepäev. Ühildasimegi siis vanarahva kombed ja tänapäeva kombed. Rääkisime Madisepäeva toimetustest ning pidulikust iseseisvuspäevast.

Vanarahval oli see päev tihedalt seotud kõiksugu putukatega. Öeldi, et Madisepäeval tuleb putukatel hing sisse-nagu ähvardaksid varsti kiusama tulla :). Seepärast olid palju rituaalsed toimingud, nagu mängult kärbeste jahvatamine ja puust kärbse tegemine, selleks, et suvel suurt kahjurite ja kärbeste pealetungi ära hoida. Kärbes oli ka laiskuse sümboliks. Laisk ei tahtnud küll keegi olla. Seepärast sokutatigi isevalmistatud kärbes naabri akna alla-et kogu paha laiskus oma perest eemale hoiaks.

Meie kärbest ei teinud, kuid õppisime parmupilli mängima, mis teeb väga kärbsele sarnast häält. Enamus lastest sai hääle kätte.
Madisepäev.
Nimi Madis on tulnud nimest Mathias e. Eestipärane Mats. Lapsed said teada Matsi õigest olemusest ning selle nime kurvast saatusest. Mats alati on tubli mees......on ju laulu sõnad. Ja sellisena seda meest ka vanasti teati. Nimi Mats sai endale aga halva maigu külge tänu siinsete baltisakslaste põlastusele Taanlaste Mathiase nime vastu, kui nad omavahel sõjajalal olid. Taanlaste tüüpiline nimi Mathias oli Sakslastele vastukarva ning selle nime halb kuulsus imbus ka vaikselt meie rahva sekka. Väike lauluke veel mäletab Matsi tegelikku olemust-aus, hea, kahe jalaga maa peal mees, kes tähistab Eesti pühasid.

Kui juba meestele jutt läks ning meie Riigi tähtsaim mees-härra President Ilves võtab sel päeval külalisi vastu,
siis heitsime väikese pilgu peale ka ammuste aegade tähtsaimatele meestele-maavanematele nagu Lembitu. Teine Madiseopäev on küll sügisel, mil Lembitust palju juttu on, kuid riigi tähtsaimal pühal tuli ikka need iidsed tähtsad isikud ka üle vaadata. Väga humoorikalt ja irooniseerivalt kujutab ammuste aegade maavanemaid film "Malev". Pika valge habemega ning argiselt linased riided seljas. Vaatasime killukese sellest filmist.

Selle tunni teemaa olig pidulik riietus praegu(Presidendi vastuvõtul) , ning 100 aastat tagasi. Rahvarõivas oligi pidulik riietus 100 aastat tagasi ja on seda ka tänapäevani. Kuid see on riietus koos sõnumiga. Rõivad olid täis ornamente ja sümboleid, millel igaühel oli oma tähendus.

Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe Lossist usaldati minu hooleks väike kastitäis ehtsaid ja vanu rahvariide museaale,mida sain tuua lastele uurimiseks ning et nendega veidi tööd teha.

Kõigepealt muidugi õppisime vanade muuseumi eksponaatidega ümber käima. Kõigil olid valged kindad käes ning esemetega tuli olla hoolas ja õrn. Kõigepealt vaatasime need ükshaaval üle. Uurisime, mis esemetega on tegu-kust Eestimaa osast need pärit on ning millal ja kelle poolt valmistatud. Siis sai igaüks valida ühe eseme, mis talle kõige rohkem meeldis ning esimene ülesanne oligi see ese või üks fragment sellest üles joonistada. See oli nagu etnograafia tund.
Seejärel tuli lastel luua uus pidulik rõivaese, inspireerituna sellest rahvariidest, mille nad valinud olid. Joonistamise ajal lugesin lastele ühe laiskuse teemaga seotud jutu oma vanaema raamatust "Videviku vested" Tallinn 1930.
Siin siis kavandid pidulikest riietest mis sobilikud erilisteks sündmusteks.