Aastaring, kellaring

Veebruar oli ammustel aegadel vana aasta viimane kuu. Siis algas uus aasta Märtsis pööripäeval, maaemapäeval , mis oli aasta kõige olulisem püha. Veebruaris tuli aastaring kokku võtta ja mõtiskleda, vaikida. Enne teele asumist oli maarahval ikka kombeks korraks maha istuda ja mõtteid koguda.

See ongi veider, kuidas aasta on alanud aegade jooksul erineval ajal ning ajal on olnud aegade jooksul erinev tähendus ja rõhk. Aeg on olnud kiire ja aeglane ning aega on mõõdetud ka erinevat moodi.

Mõtlesime lastega, milliseid ütlusi on olemas ajaga seotult.
Võta aeg maha, aeg libiseb käest, ajast ja arust, aeg ei oota, aegade algusest, aegamööda, käi ajaga kaasas, oh aeg! On ka ajaga seotud vanasõnu ning mõistatusi.


Siis tutvusime kella  ajaloog-. kust tuli, milline oli ning kuidas edasi arenes. Minu jaoks kõige huvitavam oli see, et mehhaanilise kella leiutasid mungad-et saaks regulaarselt ja korrapäraselt palvetada :). Seda kella sai käima panna aeglaselt ja ka kiirest-nii, nagu neil endil tarvis oli :). Vaatsime ka läbi aegade erinevaid kunstiteoseid, kus oli kujutatud kellasid. Kõige tuntum neist muidugi Salvador Dali maal "Mälu püsivus" e. "Sulanud aeg".

Meie valmistasime ka enda kella-mis pole tänapäeval just eriti keeruline. Kuid lisaks kellamehhanismile tuli meil ka kella alusplaat teha ja selle tekitasime teemale vastavalt tiirlemis-pöörlemistehnikas.
Tegelikult on olemas spetsiaalsed elektrilised masinad(spin-art mashine-inglise keeles)-millega saab vahvaid värvilisi pilte teha. Meie ehitasime endale ise sellise masina, mis töötas kondimootoril.

Masin koosnes papist karbist. Sinna sisse kinnitasime enne paberiga kaetud vana vinüülplaadi. Torkasime naela plaadist ja karbi põhjast läbi, tilgutasime värvi plaadile ning karbile kaas peale. nüüd tuli karpi keerutada nii kiiresti kui võimalik. Tsentrifugaaljõud ajas värvid laiali ning uuesti karbi avanemisel oli tulemus põnev.
See protsess oleks pidanud olema küll täiesti plekivaba, kuna kasutasime karbil kaant. Kuid piisas ühest peenikesest avast ning esimesel korral pritsis värv välja ja pea kõik meie ümber sai tedretähnid peale. Nii, et vabandan  nende ees, kelle riided veidi määritud said.

Kui kettad olid kaunistatud, paigaldasime kellamehhanismi. Kodus jäi lastel ülesandeks ka numbrid kellale teha ning patarei muretseda. Päris enda tehtud päriselt tiksuv kell.

Mäkerdamise mõnu

Muutunud on klubi nimi ning ka asukoht ja meie rõõmuks on lisandunud ka uued liikmed :). Kuid meie tegemised, ringide sisu ning olemus loodan, et pole muutunud. Käime ikka koos ja räägime erinevatel teemadel, vaatame piltidelt ja filmidelt, mida maailmas põnevat on kunagi toimunud ning püüame ka ise koos lastega seda kogeda ning oma nägemus sellest luua.

Esimesel korral uues kodus rääkisime veidi jaanuari ja veebruari kuust. Mis toimus vanade eestlaste jaoks olulist. Mis kombeid siis järgiti ning millised tähtpäevad olid.
Jaanuar oli just lõppenud-see oli vanade kommete kohaselt aeg mil püsiti toas ning püüti nautida praegust hetke. See mis praegu just juhtub ja toimub-on kõige parem. Nii tuleb ka sõna praegu kahest sõnast-para ja aeg.  Praegune aeg on parim. See aeg oli sobilik kõiksugu loominguteks-laulude, juttude ja muu kunsti loomiseks.
 Improvisatsioon on praeguse hetke kunst.

Lasingi lastel olla nagu väikesed titad ning tunda seda vabastavat tunnet, mida tunnevad väikesed, kui
 neile näpuvärvid kätte antakse. Nemad ei mõtle süviti, mida nad maalivad vaid lasevad kätel käia ning värvidel lennata.Seda hetke nägemust tuli lastel luua oma lõuendile. Nad püüdsid mitte luua kujundeid ning kujutisi, mis meenutavad üht või teist eset.
Kuid enne, kui nad võisid hakata ohjeldamatult möksima, tuli neil endil see möks ka kokku keeta :)

Nad tegid oma värvi kartulijahust , veest ning lisasid saadud kliistrile toiduvärvi. Lõuend tuli ka neil endil kokku õmmelda. Aluseks võtsime vanad kuivainete pakid või kommikarpide kaaned-tõmbasime  jämedama koega puuvillase kangaga üle ning kinnitasime selle pahemalt poolt niitidega nagu korseti.



Roheline värv nägi välja nagu limakoll ning kollane nagu sidrunikreem. Lapsed nautisid seda tegevust täiel rinnal ning mäletan, et Paula vist ütles sedasi:" tõesti ebaaus, et ainult titad seda teha saavad :)"

Eliise

Paula

Margared

Pildike ka sellest,

kui ring on läbi ning saab niisam oma sõpradega olla :)

Möksimine on mõnus!

Lõhnavad Jõulud

2013 aasta viimane tund möödus põnevate aroomide keskel. Nimelt valmistaisme me lõhnakotte. Need sobivad nii pesukappi kui kööki või autosse või ka pühade ajal kuuse otsa ja ka kõrva otsa , palun väga.
Kasutasime naturaalseid lõhnakomponente: vürtsisid ja lilleõisi. Kõigile tuttav apelsini koor, kardemon, tähtaniis ja muidugi lavendel ja roosiõied. See tund sai pisut pidulikum, lõhnavam ning magusam:).

Suur aitähh lastele selle põneva ja loovust täis aasta eest!

Nukufilm

Sel korral oli teemaks nukufilm. Rääkisime lastega nukufilmi valmimise keerukusest. Iga pisemgi detail peab olema ehtne ning seetõttu on nukkude ja ka võõteplatsil olevate esemete valmistamine  üpris keeruline. On nukke, kellel liiguvad silmad ja suu ning isegi näpud (hea näide on nukufilm "Kunksmoor"-kus Moor nipsutas oma sõrmi, et pannkoogilaud lähemale tuleks :)). Rääkisime ka materjalidest, millest nukk tehtud on ning sellest, et tihtilugu tuleb nukukunstnikul teha mitu ühesugust nukku. Filmivõtted võivad võtta väga kaua aega ning selle protsessi käigus võib nukk kahjustatud saada või katki minna. Siis on kohe varunukk käepärast võtta ning ei pea võtteid katkestama.

Kui olime jutud rääkinud vaatasime ka Eesti esimest nukufilmi "Peetrikese unenägu", mis põhineb  raamatul "Palle" , autor Jens Sigsgaard.. Palusin lastel filmi vaadates jälgida nuku liigutusi ja esemeid, mis olid nii tõetruult tehtud. Nagu päris kraanikauss ja kraanist jooksev vesi, päris valgus ja päris varjud. Põnev on vaadata filmi, kui üritad ette kujutada, kuidas seda tehti-kuidas suured onud sättisid imepisikesi nukke järgmise kaadri jaoks valmis-et sünniks lastele vahva film.

Seejärel läksime ka ise oma nukufilmi nukku valmistama.Meie nuku põhiliseks materjaliks oli traat-mis on ka enamus filminukkude põhimaterjal-sest seda annab hästi painutada ja väänata  ning nuku liigutused tulevad loomulikumad.
Meie kasutasime karvatraati-mässisime selle ,nagu muumia, kangariba sisse,et tekiks hele nahatooni pind. Vahtplastist munakujuline pea tuli traadi otsa torgata ning esimese tunni kõige keerulisem ülesanne oli nukule paruka tegemine. Selleks tuli lastel iga juuksekarv(lõng) heegelnõelaga paruka külge kinnitada. Kui parukas valmis, siis liimisime selle nukule pähe.

Teisel tunnil jätkasime nukuga ning õmblesime talle selga kleidi ning pähe kübara. Siin on need peened daamid-kellel veel filmi roll puudub, kuid küll lapsed ise talle rolli annavad kodus mängides.